Sri Lanka esiajalugu ulatub 125 tuhande aasta taha, kuid tõenäoliselt võis seal olla inimasustus isegi kuni 500 tuhat aastat tagasi.[1]

Sisseränne Põhja-Indiast saabus 5. sajandil eKr, moodustades tänapäevase singali rahvastiku. India lõunaosast pärit tamilid saabusid umbes kaks sajandit hiljem, asudes elama Jaffnasse.

Singali kroonikate põhjal saabus pool-legendaarne prints Vijaya ja tema 700 järgijat 543. aastal eKr Puttallami lähedale ja moodustasid Anuradhapura ümbruses esimese singali kuningriigi.

Pärast kolmandat budistlikku suurkogu Pātaliputras jõudis kuningas Aśoka poja Mahinda Thera ja teiste misjonäride kaasabil kogu Tipitaka (Vinayapiṭaka ja Sutta Piṭaka ning suurkogul koostatud Abhidhammapiṭaka) aastal 247 eKr Sri Lankale. Kuningas Devanampiya Tissast sai budismi pühendunud toetaja, kes rajas Anuradhapurasse suurkloostri (Mahāvihāra) ja istutas selle juurde bodhipuu. Theravaada budismist sai valitsejate toetatud õpetus, mis omandas Sri Lankal kiiresti ka rahvusliku tähenduse.[2] Anuradhapura periood kestis ligi 1400 aastat (377 eKr – 1017).

 

██ Kandy kuningriik (1689–1796)

██ Hollandlaste kontrolli all olnud alad

Lourenço de Almeida juhtimisel maabusid Portugali väed saarel 1505. aastal. 1517. aastal rajasid portugallased Colombosse kindluse ja asusid laiendama oma valdusi rannikualadel. Pärast mitut aastakümmet konflikte viis 1592. aastal Vimaladharmasuriya I oma riigi keskuse Kandysse ja peagi oli see ainus sõltumatu kuningriik Sri Lankal. Jaffna kuningriik kaotas iseseisvuse 1619. aastal.

Kandy kolmanda kuninga Rajasinha II valitsusajal jõudsid saarel ka hollandlased. 1638. aastal kirjutas kuningas alla rahulepingu Hollandi Ida-India Kompaniiga, mille kohaselt oleks kompanii pidanud aitama neil portugallased saarelt minema ajada. Hollandlased võitsid järgnenud sõja ning Colombo langes nende kätte 1656. aastal. Küll ei andnud nad aga vallutatud alasid üle nagu leping ette nägi.

Euroopas olid 18. sajandi lõpul puhkenud Prantsuse revolutsioonisõjad. 1795. aastal hõivas Prantsusmaa Hollandi, kuhu moodustati nukuriigina Bataavia Vabariik, ja Austria Madalmaad. Kartuses, et Hollandi kolooniaks olev saar võib langeda prantslaste kätte, alustasid britid 1795. aastal sissetungi ning järgmiseks aastaks olid saare rannikupiirkonnad langenud brittide valdusse.

1798. aastal suri Sri Rajadhi Rajasinha ning troonile asus Sri Vikrama Rajasinha, kes sai juba 1803. aastal vastu astuda briti invasioonile. Esimene Kandy sõda lõppes rahuga, kuid 1815. aastal vallutasid britid teise Kandy sõja käigus kogu saare. 1817–1818 toimus saarel veel ülestõus, kuid britid surusid selle maha. 1833. aastal viidi saarel läbi ulatuslikud reformid.

Saarele rajati kohviistandusi ja kohvist sai peagi peamine väljaveokaup. 1847. aasta briti panganduskriis vähendas aga nõudlust kohvi järgi, mis vähendas piirkonna sissetulekuid ning nende kompenseerimiseks kehtestati rida makse. See viis uue ülestõusuni 1848. aastal. 1869. aastal hakkas saarel levima arvatavasti Ida-Aafrikast pärinev seen Hemileia vastatrix, mis laostas järgneva 15 aasta jooksul kogu saare kohvitööstuse. Kohvipuude asemel hakati kasvatama teepõõsaid.

20. sajandi algul tabas saart malaariaepideemia.

Briti impeerium oli püüdnud alates 19. sajandist täita haldusameteid kohalikega ja nad saavutasid edu rahvusgruppide vahelise läbisaamise parandamisel. 1919. aastal moodustati Tseiloni Rahvuskongress, mis ühendas singalid ja tamilid. Organisatsiooni asus juhtima Ponnambalam Arunachalam.

1947. aasta põhiseaduse jõustumisel saavutas Tseilon iseseisvuse 4. veebruaril 1948. Riigi esimeseks peaministriks valiti Don Stephen Senanayake. Suurbritannia kuninglik merevägi jäi siiski saarele kuni 1956. aastani.

1956. aastal valiti peaministriks S. W. R. D. Bandaranaike, kes oli vasakpoolne singali rahvuslane ja viis läbi seaduse, millega muudeti inglise keele asemel uueks ametlikuks keeleks singali keel. Tamilid tõlgendasid seda ohuna nende keelele ja kultuurile. 1949. aastal sooritas budistlik munk atentaadi Bandaranaikele. 1960. aastal sai riigi uueks peaministriks tema lesk Sirimavo Bandaranaike, kes oli maailma esimene naispeaminister. Valitsus viis läbi mitmeid sotsialistlikke reforme ja tugevdas sidemeid Nõukogude Liidu ja Hiina Rahvavabariigiga.

1971. aastal toimus saarel kommunistlik ülestõus, mis suruti maha. 1972. aasta põhiseadus kuulutas välja Sri Lanka Vabariigi.

Pinged singalite ja tamilite vahel kasvasid kodusõjaks, mis kestis aastatel 1983–2009 ja lõppes tamilite lüüasaamisega.[3]

Riigi majanduslik seisukord on järjest halvenenud. Koroonakriis kahjustas oluliselt riigi turismitööstust. Väheste välisvaluuta reservide säästmiseks piirati 2021. aastal väetiste sissevedu, kuid see viis toidutoodangu vähenemiseni, mis veelgi kasvatas sõltuvust impordist ning kergitas inflatsiooni.[4] 2022. aasta juulis sunniti president ametist tagasi astuma.[5]