Sark (inglise keeles; prantsuse keeles Sercq, normanni keele sarki dialektis Sèr, Cerq) on Guernsey koosseisus Briti kroonile kuuluv saar La Manche'i väinas, üks Kanalisaartest.

Sarki pindala on 5,15 km². Saar on kaljune, kuni 114 m kõrge. Saarel on umbes 600 elanikku.

Saarel kaotati feodaalkord aastal 2008.

Saarel on keelatud autotransport. Transpordivahenditena kasutatakse traktoreid, jalgrattaid ja mopeede.

2011. aastal tunnistas Rahvusvaheline Tumeda Taeva Ühing saare esimeseks tumeda taevaga saareks.

Sark kuulus antiikajal gallialastele, kuni Rooma riik nad 56 eKr allutas. Rooma riigi languse järel kuulus Sark nähtavasti bretoonidele, kuni 933 läks Normandia koosseisu. Kui Normandia vallutas 1066 Inglismaa, läks Sark samuti Inglismaa koosseisu.

Alates 13. sajandist (vaheaegadega) oli Sark mereröövlite keskus. Neist esimene oli munk Eustace, kellele John Maata andis 30 laeva, et see rüüstaks Prantsusmaa rannikut, aga Eustace ei piirdunud üksnes Prantsusmaa rannikuga, vaid ründas ka Inglismaa rannakülasid. Vahepeal oli Sarkil mungaklooster, seejärel oli ta inimtühi. 1565 andis Elizabeth I Hellier de Carteret'le loa asustada saarele 40 peret tingimusel, et nad hoiavad saarelt piraadid eemale.

1844 püüdis Sarki isand Ernest le Pelley asutada saarele hõbedakaevandust ja pantis selleks saare kohalikule ettevõtjale John Allairele. Hõbedat Sarkil ei olnud, kompanii läks pankrotti ja le Pelley ei suutnud võlga tagasi maksta. 1849 müüs tema poeg Pierre Sarki 6000 naelsterlingi eest John Allaire'i tütrele ja pärijale Marie Collingsile, kellest sai järgmine Sarki omanik.

Teise maailmasõja ajal oli Sark, nagu ka ülejäänud Kanalisaared, 1940–1944 Saksamaa poolt okupeeritud.