Oksitaani keel

Oksitaani keel (Lenga d'òc, Occitan, varem ka provansi keel või provanssaali keel) on romaani keelte hulka kuuluv keel, mida kõneldakse Hispaania kirdeosas (Kataloonias), Monacos, Prantsusmaa lõunaosas ning Itaalias. Seda piirkonda nimetatakse kokkuvõtlikult Oksitaaniaks. Samuti kõneldakse oksitaani keelt väikeses enklaavis Guardia Piemonteses (Kalaabrias Itaalias). Keele ühtsuse suhtes on keeleteadlased eri seisukohtadel ning vahel peetakse oksitaani keelt makrokeeleks. Mõned allikad peavad oksitaani keele haruks ka katalaani keelt, mis on mõnele oksitaani dialektile (nt gaskooni keelele) sama lähedane kui oksitaani dialektid üksteisele. 19. sajandi lõpuni peetigi katalaani keelt oksitaani dialektiks.

Tänapäeval on oksitaani keelel ametliku keele staatus Kataloonias, kus Val d'Aranis kõneldakse gaskooni keele Arani murrakut. Oksitaani lähim sugulaskeel on katalaani keel. 2010. aasta septembrist peab Kataloonia parlament oksitaani keele Arani murrakut eelistatavaks ametlikuks keeleks Val d'Aranis.

Ajalooliselt on kogu oksitaani keele kohta kasutatud sünonüümidena nimetusi Limousini dialekt (Lemosin), Languedoci dialekt (Lengadocian), gaskooni dialekt ja hilisemal ajal ka provanssaali dialekt (Provençal, Provençau või Prouvençau). Tänapäeval tähistab nimetus "Provençal" peamiselt oksitaani murret, mida kõneldakse Kagu-Prantsusmaal Provence'is.

Erinevalt suurtest romaani keeltest nagu prantsuse või hispaania keel, ei ole oksitaani keelel ühtset kirjakeelt ning Prantsusmaal, mis hõlmab suurema osa Oksitaaniast, puudub oksitaani keelel ametlik staatus. Selle asemel kasutatakse oksitaani keele jaoks eri kirjaviise, millest mõni on murdeülene, mõni aga põhineb ühel murdel. Kirjakeele väljakujunemist takistab oksitaani keele taandumine igapäevasest kõnepruugist Lõuna-Prantsusmaal ning suured erinevused oksitaani murrete fonoloogias ja sõnavaras.

Loe edasi

Oksitaani keel (Lenga d'òc, Occitan, varem ka provansi keel või provanssaali keel) on romaani keelte hulka kuuluv keel, mida kõneldakse Hispaania kirdeosas (Kataloonias), Monacos, Prantsusmaa lõunaosas ning Itaalias. Seda piirkonda nimetatakse kokkuvõtlikult Oksitaaniaks. Samuti kõneldakse oksitaani keelt väikeses enklaavis Guardia Piemonteses (Kalaabrias Itaalias). Keele ühtsuse suhtes on keeleteadlased eri seisukohtadel ning vahel peetakse oksitaani keelt makrokeeleks. Mõned allikad peavad oksitaani keele haruks ka katalaani keelt, mis on mõnele oksitaani dialektile (nt gaskooni keelele) sama lähedane kui oksitaani dialektid üksteisele. 19. sajandi lõpuni peetigi katalaani keelt oksitaani dialektiks.

Tänapäeval on oksitaani keelel ametliku keele staatus Kataloonias, kus Val d'Aranis kõneldakse gaskooni keele Arani murrakut. Oksitaani lähim sugulaskeel on katalaani keel. 2010. aasta septembrist peab Kataloonia parlament oksitaani keele Arani murrakut eelistatavaks ametlikuks keeleks Val d'Aranis.

Ajalooliselt on kogu oksitaani keele kohta kasutatud sünonüümidena nimetusi Limousini dialekt (Lemosin), Languedoci dialekt (Lengadocian), gaskooni dialekt ja hilisemal ajal ka provanssaali dialekt (Provençal, Provençau või Prouvençau). Tänapäeval tähistab nimetus "Provençal" peamiselt oksitaani murret, mida kõneldakse Kagu-Prantsusmaal Provence'is.

Erinevalt suurtest romaani keeltest nagu prantsuse või hispaania keel, ei ole oksitaani keelel ühtset kirjakeelt ning Prantsusmaal, mis hõlmab suurema osa Oksitaaniast, puudub oksitaani keelel ametlik staatus. Selle asemel kasutatakse oksitaani keele jaoks eri kirjaviise, millest mõni on murdeülene, mõni aga põhineb ühel murdel. Kirjakeele väljakujunemist takistab oksitaani keele taandumine igapäevasest kõnepruugist Lõuna-Prantsusmaal ning suured erinevused oksitaani murrete fonoloogias ja sõnavaras.

Põhja- ja idamurretel on ühiseid morfoloogilisi ja foneetilisi jooni galloitaalia ja Oïl' keeltega (nt nasaalvokaalid, lõppkonsonantide kadu, sõnaalguse cha/ja- ca/ga- asemel, uvulaarne R, ümardatud esivokaal /ø/ diftongi asemel ja konsonandiesine poolvokaal /w/ /l/ asemel), samas kui lõunamurded jagavad enam ühisjooni iberoromaani keeltega (nt beetatsism, helilised frikatiivid vokaalide vahel heliliste klusiilide asemel ning -ch- -it- asemel) ja gaskooni murdel on rida omapäraseid jooni, mis puuduvad teistest murretest (nt /h/ /f/ asemel, /n/ kadu vokaalide vahel, vokaalidevaheline -r- ja sõnalõpu -t/ch keskaegse -ll- asemel). Murretel on ka suured leksikaalsed erinevused. Mõnes murdes on ühised sõnad prantsuse keelega, teistel aga katalaani ja hispaania keelega (maison/casa "maja", testa/cap "pea", petit/pichon "väike", achaptar/crompar "ostma", entendre/ausir "kuulma", se taire/se calar "vaikima", tombar/caire "kukkuma", p(l)us/mai "rohkem", totjorn/sempre "alati" jne). Sellegipoolest on murrete vahelise vastastikuse arusaadavuse määr suur.

Oksitaani keele pikaajaline säilimine on tõsises ohus. UNESCO Ohustatud keelte punane raamat arvab oksitaani keele kuuest põhimurdest neli (Provençal, Auvergnat, Limousin ja Languedocien) tõsiselt ohustatud keelte hulka, ülejäänud kaks (gaskooni keel ja Vivaro-Alpi murre) aga kindlalt ohustatuteks.

Eesti tõlkija ja kirjanik Johannes Semper on oksitaani keelt iseloomustanud järgmiselt: "See keel on võrreldes prantsuse raamatuliseks tardunud keelega kaugelt mahlakam, konkreetsem, helisevam, nagu seda meil on näiteks võru murral kirjakeele kõrval."