Oksitaania (oksitaani Occitània), mõnikord ka lo País d'Òc, on ajalooline piirkond Lõuna-Euroopas, kus räägiti ajalooliselt peamise keelena oksitaani keelt ja kus seda keelt mõnikord veel praegugi kasutatakse, enamasti teise keelena. Kultuuripiirkond kattub suuresti Lõuna-Prantsusmaaga, hõlmates samuti Monaco ning väiksemaid osi Itaaliast (Oksitaani orud, Guardia Piemontese) ja Hispaaniast (Val d'Aran). Oksitaaniat on tunnistatud keelelise ja kultuurilise mõistena alates keskajast, kuid õigusliku või poliitilise üksusena selle nime all territoorium olnud ei ole. Rooma ajal oli ala ühendatud kui Seitse provintsi (ladina Septem Provinciæ) ja varakeskajal Aquitanica või Läänegootide Toulouse'i kuningriik, seda enne prantslaste vallutuste algust 1200. aastate alguses.

21. saj alguses on teadmisi oksitaani keelest umbes poolel miljonil elanikul 16 miljonist. Piirkonnas räägitakse peamiselt prantsuse, itaalia, katalaani ja hispaania keelt. Aastast 2006 on oksitaani keel kolmas ametlik keel Hispaania Kuningriigile kuuluvas Kataloonias. Sellesse piirkonda kuulub Val d'Aran, kus oksitaani keel saavutas ametliku staatuse 1990. aastal.

Rooma võimu lõpuaastatel (pärast aastat 355) oli enamus Oksitaaniast tuntud kui Aquitania. Ala hõlmas osa Seitsmest provintsist koos laiema Provence'iga. Põhjaprovintse, mis nüüd on osa Prantsusmaast, kutsuti nimega Gallia. Gallia Aquitania (või Aquitanica) on seega ka nimi, mida kasutati keskajani Oksitaania (s.o Limousin, Auvergne, Languedoc ja Gascogne) jaoks, sealhulgas kandis seda nime 6. sajandi algusest ka Provence. Seega ei tuleks ajaloolist Akvitaania hertsogkonda segamini ajada tänapäevase Prantsusmaa piirkonnaga Akvitaania: see on peamine põhjus, miks mõiste Oksitaania taaselustati 19. sajandi keskpaigas. Nimed „Oksitaania” ja „oksitaani keel” (Occitana lingua) ilmusid ladina tekstidesse juba 13. sajandil; on olemas tekst, milles viidatakse alale kaudselt kui „oksitaani keele maale” (Patria Linguae Occitanae). See tuleneb nimest Lenga d'òc, mida kasutas Itaalias (Lingua d'òc) 13. sajandi lõpul Dante. Mõiste Oksitaania kasutuse mõnevõrra ebatavaline lõpetamine on kõige tõenäolisemalt prantsuse ametnike portmanteau, mille alla ühendati òc ja Aquitània. Nõnda segati keel ja maa kokku vaid üheks mõisteks. Oksitaani keel ja Lenga d'òc viitavad mõlemad sajanditevanusele romaani murrete variandile, mis kasutavad sõna „jah” jaoks òc. Sõna esineb ka kuningas Richard Lõvisüdame hüüdnimes Oc-e-Non (oksitaani keeles Jah ja Ei). See ei ole üllatav, sest Lõvisüdame ema oli Akvitaania Eleanor. Oma isaga ei saanud Lõvisüda läbi, kuid emaga olid suhted väga soojad.