Teadaolevalt esimene Serengetisse sattunud eurooplane oli saksa kartograaf Oscar Baumann 1892. aastal.[1] Tolleks ajaks olid masaid juba paarsada aastat Serengetis loomi karjatanud. Esimene põhjalikum ülevaade Serengetist pärineb ameerika rännumehe ja kirjaniku Stewart Edward White'i sulest, kes külastas Tansaaniat 1910. aastate alguses ning uuris 1920. aastatel põhjalikumalt Seronera ümbrust. White ja tema kaaslased tapsid 50 lõvi.[2]

20. sajandi alguses tapsid saksa ja inglise jahimehed Serengetis sadu lõvisid ja teisi suurulukeid. Et loomade populatsioon kiiresti vähenes, hakkasid Suurbritannia võimud 1920. aastate alguses jahti piirama ja asutasid 1929. aastal Serengetis ulukikaitseala. Rahvuspark loodi 1951. aastal.[3]

1960. aastatel püüdis valitsus gnuude rännet tarade abil piirata, kuid loomad tallasid need maha.[4]

Aastal 1959 ilmus Bernhard Grzimeki ja Michael Grzimeki raamat "Serengeti ei tohi surra". Selle põhjal tehti ka samanimeline dokumentaalfilm, mis oli üks esimesi tähelepanu äratanud looduskaitsefilme. Raamat tõlgiti rohkem kui 20 keelde ja see tõmbas Serengeti olukorrale palju tähelepanu. Rahvusvaheline huvi aitas kaasa ka uurimiskeskuse loomisele Seroneras.[5]

Rahvuspargi elustiku säilitamise huvides asustasid Briti kolonistid 1959. aastal masaid Serengetist ümber Ngorongoro kaitsealale. Väidetavalt kasutati selleks vägivalda ja pettust.[6] Ngorongoros elavad masaid ka praegu traditsioonilisel viisil.