Koputid Santiago vanalinnas

 

Portico da Groria, romaani stiilis katedraali vana fassaad 12. sajandist

4. sajandil asus Santiago de Compostela piirkonnas Rooma kalmistu[1], mis läks 5. sajandi alguses germaani hõimu sueebide kätte, kes tulid Galiciasse ja Portugali suure rahvasterände algusperioodil. 6. sajandil liideti see ala Iria Flavia piiskopiriigiga. 585. aastal vallutas Santiago piirkonna ja ka ülejäänud Sueebi kuningriigi alad läänegootide kuningas Liuvigild. 750. aastal liideti Iria piiskopiriik Astuuria kuningriigiga. Astuuria kuninga Alfonso II ajal, umbes 818 või 852[2] leidis Iria piiskop Theodemar Santiago de Compostela alalt väidetavalt püha Jaakobuse säilmed. Säilmete leiukoha juurde tekkis asula, mida hakkasid külastama palverändurid, ning mis hakkas kandma (vähemalt alates 10. sajandist) nime Compostella.

Santiago omandas poliitilise tähtsuse ning mitu Galicia ja Leóni kuningat krooniti seal asuvas katedraalis. Viimased Galicia ja Leóni kuningriigi valitsejad Fernando II ja Alfonso IX on maetud Santiago de Compostela katedraali hauakambritesse.

10. sajandil sai Santiago de Compostelast üleeuroopaliselt tähtis palverännusihtkoht [3] Jeruusalemma ja Rooma järel. Samal sajandil tegid viikingid Galicia piirkondi mitmeid vallutusretki [4] ning piiskop Sisenand II, kes lahingus viikingitega 968. aastal suri, käskis pühapaiga kaitsmiseks selle ümber kindluse ehitada. [5] 997. aastal ründasid Santiagot Lõuna-Hispaanias kanda kinnitanud muslimid. Et rünnakute eest end kaitsta, lasi piiskop Cresconio linna 11. sajandil kindlustada, ehitades selle ümber müüri ja kaitsetornid. Legend püha Jaakobusest aitas kindlustada katoliku kiriku mõjuvõimu Põhja-Hispaanias kristlaste ja moslemite sõdade ajal ning aitas ühtlasi kaasa Santiago de Compostela linna arengule.

Napoleoni sõdade ajal rüüstasid prantslased ka Santiago de Compostela linna ning apostel Jaakobuse säilmete asukoht jäi sajandiks teadmata. Hiljem leiti säilmed ühest katedraali hauakambrist. 19. ja 20. sajandil läbi viidud väljakaevamiste käigus avastati katedraali alt hauasammas (cella memoriae) ning roomlaste ja sueebide ajal kasutusel olnud kalmistu. Hauasammas, mis arvatakse kuuluvat piiskop Priscillianile, tõendab, et see ala oli ammune kristlik pühapaik. [6]