A Coruñas elasid enne roomlaste vallutust arvatavasti keltide hulka kuuluvad artabriaanid.

Roomlased hõivasid selle piirkonna 2. sajandil eKr ja rajasid sinna kohe sadama, sest see asus strateegiliselt soodsas kohas. Asulat nimetasid nad Brigantiumiks. Brigantium kauples tänapäeva Portugali ja Prantsusmaa alade ning Briti saartega. 62 eKr külastas Brigantiumi Julius Caesar, kelle eesmärk oli arendada linna kaubandust, eriti metallidega kauplemist.

 

Heraklese torn

 

A Coruña valla kihelkonnad ja A Coruña linn

 

Maria Pita skulptuur A Coruñas

 

A Coruña sadam

Umbes 100 pKr rajas Servius Lupus Brigantiumi 41 m kõrguse Heraklese torni, mis on säilinud[1]. See on maailma vanim säilinud tuletorn ja töötab tänapäevalgi, kuid seda ei ole kogu aeg tuletornina kasutatud. Alles 1788 hakati vahepeal varemeisse jäänud torni taastama ja tuletornina hakkas ta taas tegutsema 1791. Heraklese torn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja on Hispaania kultuurimälestis.

Koos Lääne-Rooma riigiga käis alla ka selle kaubandus ja Brigantium mandus. Laastavalt mõjusid linnale viikingite rüüsteretked, mille eest asula elanikud sisemaale pagesid. 7. ja 8. sajandil ei olnud see enamat kui kala- ja meremeeste küla rooma varemete vahel.

5. sajandil asutasid sueebide hulka kuuluvad kvaadid Loode-Hispaanias Sueebi riigi[2]. Aastal 572 jagas Sueebi kuningas Miro oma riigi piiskopkondadeks, luues teiste hulgas piiskopkonna, mille nimi oli ladina keeles Bregantinos ja hispaania keeles Bergantiños.

Araablaste vallutus Hispaanias ei ole A Coruñasse mingeid jälgi jätnud. Sellepärast pole isegi seda võimalik väita, et araablaste sõjavägi üldse A Coruñasse jõudis. 8. sajandil eksisteerinud moslemite võim Galicias oli lühiajaline ning selles mahajäetud ja kaljuses piirkonnas polnud neil kindlasti enamat sõjaväge mõnest garnisonist. Nad ei tundnud Galicia vastu üleüldse suuremat huvi. Asulat kutsuti sel ajal Faro või Faro Bregancio.

Kõige suuremat hädaohtu piirkonnale ei kujutanud araablased, vaid viikingid. Sellepärast otsustas Galicia ja Leóni kuningas Vermudo II 991 hakata piirkonna rannikut kindlustama. Heraklese torn oli selleks ajaks varemetes. Vermudo tõi Brigantiumi alalise sõjaväeüksuse ja rajas kindluse. Raha tal palju polnud, sest see kulus sõjale araablastega, niisiis andis ta võimu linna üle Santiago piiskopile. Santiago piiskop jäi Galicia kõige tähtsamaks ametikohaks kuni 15. sajandini.

1208 asutas Leóni ja Galicia kuningas Alfonso II kindluse juurde uuesti linna ja andis sellele nimeks Crunia, millest tuleneb ka linna tänapäevane nimi. Ta andis linnale ka mõned privileegid, näiteks õiguse linnas soola laevadele ja neilt maha laadida ning soolaga kaubelda ilma selle pealt makse maksmata. Linn hakkas kiiresti kasvama, juba mõne sajandi pärast ei mahtunud ta enam poolsaarele ära ja laienes ülejäänud mandrile. Lõpuks viidi Hispaania kuninga käsul isegi Galicia keskus Santiago de Compostelast A Coruñasse üle ja sinna asutati kindralkapteniks nimetatava sõjaväelase ametikoht. 1446 andis Kastiilia kuningas Juan II asulale linnaõigused.

A Coruñas toimus palju olulisi sündmusi. 1520 valiti Karl V seal Hispaania kuningaks. Tasuks lubas Karl A Coruñal 1522–1529 Euroopas vürtsidega kaubelda ja 1529–1575 oli lubatud kaubavahetus Indiaga. A Coruñast sõitis 1554 välja Felipe II abielluma Mary Tudoriga ja 1588 sõitis sealt Võitmatu Armaada.

1589 piiras Francis Drake A Coruñat, aga ei suutnud seda vallutada. Legendi järgi päästnud linna Maria Pita, kes rünnaku ajal võttis oma rünnakus langenud mehe oda ja tappis sellega inglaste lipukandja. Sellest ajast on Maria Pitat austatud linnas mingil määral kaitsepühakuna, tema järgi on nimetatud laevu ja linnas on püstitatud talle ausammas.

17. sajandil suurenes linna maksukoormus tunduvalt, sest keskvalitsuse sõjad nõudsid järjest rohkem raha. 1620 rajas Felipe III linna Merepoiste Kooli. Aastal 1682 taastati Heraklese torn.

Napoleoni sõdade ajal toimus A Coruñas 16. jaanuaril 1809 A Coruña lahing Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaväe vahel. Kummaski väes oli 16 tuhat sõdurit, kellest kumbki pool kaotas 600–900. Inglased lõid tagasi prantslaste rünnaku linnale, mistõttu taktikalises mõttes oli see nende võit, kuid strateegilises mõttes lõppes lahing inglaste kaotusega ja pärast lahingut tõmbasid nad kõik oma väed Pürenee poolsaarelt välja. Brittide väejuht John Moore sai lahingus surma.

Hispaanlaste endi vastupanuliikumine oli tol ajal nõrk. A Coruña oli ainus linn Galicias, kus hispaanlased saavutasid Prantsuse vägede vastu edu. Vastupanuliikumist juhtis Sinforiano López. 1809. aasta mais viis Prantsusmaa oma väed Galiciast välja.

Kogu 19. sajandi jooksul valitses linnas antimonarhistlik meelsus. Kõigis tolle sajandi mässudes toetas A Coruña liberaale. 19. augustil 1815 võttis Juan Diaz Porlier sõna kuninga Fernando VII vastu ja 1812. aasta Hispaania põhiseaduse toetuseks. See põhiseadus oli olnud oma aja üks kõige liberaalsemaid maailmas ja ühtlasi Hispaania esimene. See kehtestas konstitutsioonilise monarhia, üldise valimisõiguse kõigile meestele ja trükivabaduse ning kuulutas välja maareformi ja ettevõtlusvabaduse. Põhiseadust ei hakatud kunagi täies mahus ega kogu Hispaanias rakendama ja 1814 Fernando VII tühistas selle. 22. augustil 1814 Porlier vahistati ja kaks kuud hiljem ta poodi.

A Coruña oli tähtsal kohal galeegide rahvuslikus ärkamises ja galeegi keele taassünnis. 1906 asutati A Coruñas Galicia Kuninglik Akadeemia, mis oli galeegide kultuuri ja eriti keele arendamisele suunatud institutsioon, ning 1916 Galicia Keele Vennaskond.

1931. aasta Hispaania parlamendivalimistel osalesid vabariiklased ja sotsialistid ühisrindena, mis kogus A Coruña linnanõukogu 39 kohast 34. Ka järgnenud Hispaania kodusõjas toetas Galicia vabariiklasi.

3. detsembril 1992 püüdis A Coruña sadamasse siseneda topeltpõhjaga Kreeka tanker "Aegean Sea". Puhus tuul tugevusega 100 km/h ja nähtavus oli 100 m. Laev kaldus määratud kursilt kõrvale, sattus karile, läks katki ja plahvatas Heraklese torni lähedal, tekitades 50 m kõrgusi leeke ja lastes merre üle 70 tuhande tonni naftat. Laeva kaks ankrut toodi merest välja ja üks neist on selle sündmuse mälestusmärgina avalikult välja pandud.