Ruhnu (rootsi ja saksa keeles Runö, rannarootsi keeles Ru:n (hääldus rũũn), soome keeles 19. sajandil Runosaari) on saar Liivi lahes. Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ning moodustab koos väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla.
Saare pindala on 11,88 km², pikkus 5,5 ja laius 3,5 km. Lähim koht mandril on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kuressaarde on linnulennul 70, Pärnusse 96, Kihnu saarele 54 km ja Riiga 96 km.
Ruhnu puukirik on teadaolevalt vanim säilinud puithoone Eestis. Ruhnu tuletorn on Eesti kõige lõunapoolsem tuletorn.
Mandriga hoitakse ühendust Ringsu sadama ja Ruhnu lennuvälja kaudu.
Ruhnu saart peetakse Eesti rannikumere vanimaks väikesaareks. Saar võis üle veepinna tõusta Joldiamere regressioonil ehk üle 10 000 aasta tagasi. Saare vanimad rannavallid on moodustunud Antsülusjärve staadiumil ehk 9000 aastat tagasi.[1]
Esimesed kiviaega jäävad asustusjäljed Ruhnus pärinevad umbes aastast 5200 eKr. Toona hoburauakujulisel saarel peatusid hooajaliselt varased hülgekütid, neid asustusjälgi on uurinud arheoloog Aivar Kriiska.[2]
Vähemalt üks püsiasustusega küla asus Ruhnu saarel juba viikingiajal 9.–11. sajandini. Saare põhjaosas Linbacka künkal paikneva muinasaegse asulakoha avastas arheoloog Marge Konsa. Arheoloogide andmetel küttisid selleaegsed ruhnlased hülgeid, olid meresõitjad ja harisid ka põldu. Avastatud rannaküla elanikud elasid saarel aastaringselt. Tänapäeval asub Linbacka küngas merest mitmesaja meetri kaugusel, kuid viikingiajal ulatus sadamakohaks sobilik abajas seal asunud külani. Lisaks toidujäätmetele (hüljest ja muude loomade luud) leidsid arheoloogid asulakohast ka savinõude kilde.[3]
Esmakordselt on Ruhnut kirjalikult mainitud 1341. aastal Kuramaa piiskopi vabaduskirjas, millega piiskop kinnitas, et Ruhnu saare elanikud saavad elada vabade talupoegadena rootsi õiguse järgi.[4] Kuramaa piiskopkonna keskuses Piltenes 28. juunil 1341 kirjutatud kirjas seisab: Kundt sey Jedermennichlik, datt den Swedischen Luden, dede dath beflaten eilandh Runen bewanen, hebben wij gnediglich vorgunnett, datt ze scholen ere guder nach Swedischem rechte besitten ("Olgu kõigile teatatud, et oleme rootslastele, kes seal merest ümbritsetud Ruhnu saarel elavad, armuliselt teatanud, et nad peavad oma vara rootsi õiguse järgi valdama").[5] Kuramaa piiskopi esindaja saarel oli foogt.
Millal tulid Ruhnu elama esimesed püsiasukad või millal hakati saare elanikke pidama rootslasteks, ei ole teada. Kõige rohkem elas inimesi saarel 1842. aastal, mil seal loendati 389 elanikku. Nendeks olid siis valdavalt rannarootslased, kes elasid tol ajal paar sajandit vanemate kommete järgi. Venemaa keisririigi ajal kuulus Ruhnu saar Liivimaa kubermangu Kuressaare kreisi, Ruhnu kihelkonda.
1. mail 1915 sõitsid kaks Saksa väiksemat sõjalaeva Ruhnu vetesse ja saatsid maale mõnekümnemehelise dessandi. Dessant tegi töövõimetuks tuletorni ja võttis kaasa tuletornivahid ning lahkus paari tunni pärast saarelt.[6]
Foto: Jaan Künnap
17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus: "Tunnistada Ruhno saar Eesti vabariigi osaks."[7] 1922. aastal elas rootslasi saarel 252, sakslasi 2 ja eestlasi 10, 1934. aastal oli rootslasi 277 ja eestlasi 5.[8] Saar moodustas iseseisva valla ja rootsi praostkonda kuuluva kihelkonna. Veel 1930. aastail oli Ruhnu isoleeritud saar, mille elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega.
1940. aasta suvel sattus Ruhnu saar koos muu Eestiga Nõukogude Liidu koosseisu. 8. juulil 1941 hõivasid lähenevad Saksa väed Pärnu, millest info peagi ka saarele jõudis. Ebamäärases olukorras otsustati 9. juulil Nõukogude võim saarel kukutada. Tuletorni valvemeeskond vangistati, saare täitevkomitee saadeti laiali ja taastati vallavalitsus ning Ruhnu tuletorni heisati sinimustvalge.[9] 6. augustil hakkasid Nõukogude lennukid saart pommitama ja 7. augustil maabus saarele rohkem kui 500 hävituspataljonlast.[10] Ülestõusu juhid arreteeriti ning saarelt viidi ära seitse meest, kellest viis hukati Kuressaare massimõrvas. Nõukogude sõjavägi lahkus saarelt 7. septembril ning 28. septembril 1941 hõivasid saare Saksa üksused.[9] Enamik inimesi lahkus sõja ja Nõukogude võimu eest Rootsi 4. augustil 1944.[4] Kohale jäi vaid kaks peret.[4] Ülestõusu juhtide hukkamine oli üks põhjustest, miks peaaegu kogu saare rahvas põgenes Rootsi, sest kardeti Nõukogude võimu kättemaksu.[9]
Pärast sõda tulid Ruhnusse uued asukad peamiselt Kihnust ja Saaremaalt.[4] Esimene põllumajanduskolhoos oli Ruhnu ning teine Kommunismi majakas. Hiljem ehk 1970. aastal liideti majand Audruranna kolhoosiga. Legendaarne majandijuht oli Theodor Aus.
Ruhnus tegutseb Ruhnu Põhikool. Alates kooli asutamisest kuni 1944. aastani käis õppetöö rootsi ja kohalikus ehk ruhnu keeles.
Ruhnu üks tuntumaid talusid on Korsi talu, mille taluhooned on arvele võetud kultuurimälestistena.
Foto: Jaan Künnap
Lisa kommentaar