Peterburi Kālatšakra tempel oli esimene budistlik tempel Euroopas. Tempel ehitati aastatel 1908–1915. Nõukogude võimu perioodil oli tempel suletud ja selle ruume kasutati laboratooriumina. 1990. aastal tempel taasavati.

1907. aastal alustati Peterburi budistliku templi rajamise dokumentide vormistamist. Asja algataja ja idee autor oli Agvan Doržijev. 16. märtsil 1908 ostis Doržijev 18 000 rubla eest härra Issajevilt maatüki Staraja Derevnjas.

15. aprillil kinnitati valitsuse poolt otsus ja arhitektuurne plaan templi ehitamiseks. Sel puhul avaldasid rahulolematust ja protesti kristlikud ajalehed ja Venemaa õigeusu kiriku tegelased. Eriti ägedalt astusid üles ajalehed Groza (vene keeles Гроза), Kolokol (Колокол), Retš (Речь) ja Zemštšina (Земщина). Praktiliselt algasid ehitustööd Doržijevi ostetud maatükil juba 15. aprillil. 13. mail saadi templi vundamendiga valmis, kogu ehitusprotsess pidi rangelt alluma budistlikus astroloogias maha märgitud momentidele ja tähtaegadele.

Oma põhistruktuurilt on tempel sümboolselt mandala. Peterburi tempel on püstitatud Kalatšakra auks, mis tähendab, et kogu ehitusprotsess allus esimesest hetkest peale sellele jumalusele, kellele eluaset ehitati.

Templi ehitamine toimus kõrgusse, kusjuures kogu ehitis oli jagatud kolmeks tasapinnaks, mis sümboliseerib budistlikku kosmoloogiat. Kui uurida Boroboduri stuupat, siis sama printsiip on suures osas ka templite sümboolikas.

Templi ehitusel töötas hulk meistreid ja kunstnikke Burjaatiast. Aeg-ajalt tekkis raskusi rahastamisega, sest dalai-laama oli Tiibetist eemal inglise okupantide eest ja asus ise Urgas. Potala bodhisattval oli rahakoti kasutamine seetõttu raskendatud ja see mõjutas ka ehituse tempot. Lõpuks tõi Agvan Doržijev isiklikult Lhasast raha kohale koos dalai-laama poolt kaasa antud rituaalsete riistade ja haruldaste tekstidega.

17. juunil andis lõpuks oma kirjaliku ja ametlikult avaldatud nõusoleku templi ehitamiseks pealinna ka keiser Nikolai II. Poliitilise pinevuse kasv Aasias, niisamuti burjaadi, kalmõki ja mongoolia budistide poliitilis-majanduslik surve oli põhjuseks, miks muidu poliitiliselt lühinägelik keiser nõustus budistide templi ehitamisega Peterburis.