Keelatud linn (紫禁城; Zǐjinchéng või 故宫 Gùgōng) on hoonetekompleks Hiinas Pekingis, kus oli Mingi ja Qingi dünastiate ajal Hiina keisririigi keskus (keisri perekonna eluruumid ja osa valitsuse ametiruume). Praegu asub seal Paleemuuseum.

Ehitatud aastatel 1406–1420, koosneb see 980 hoonest 8707 ruumiga, siseõuedest ja aedadest ning hõlmab 720 000 ruutmeetrit. Kompleks esindab traditsioonilist Hiina arhitektuuri ning on mõjutanud arhitektuurilist arengut Ida-Aasias ja mujal. Keelatud linn arvati 1987. aastal UNESCO kultuuripärandi nimekirja ning see on maailma suurim vanade puitehitiste kompleks. Keelatud linn on põhja-lõunasuunaline, ruudukujulise põhiplaaniga ning ümbritsetud 9 m kõrguse müüri ja laia vallikraaviga. Müüri taga asuvad sümmeetriliselt paleed, väravad, õued, kanalid ja aiad.

Keisririigi lagunemisel 1912. aastal jäeti keelatud linn kukutatud keisri ja ta pere eramuks ning Hiina vabariigi valitsus asus kõrvalolevasse Dongnanhai piirkonda. 1924. aastal visati keiser ja ta pere keelatud linnast välja, muudeti see muuseumiks ja avati külastajatele; valitsus jäi Dongnanhaisse ja on seal tänini.