Ajalugu

1930. aastatel suleti Nõukogude Venemaal kõik buda kloostrid ja templid. Laamad vahistati ja pandi vangilaagritesse, kus paljud neist hukkusid. Osa munkadest tapeti. Kokkuvõttes Burjaatia gelukpa traditsioon peaaegu hävitati. Pärast sõda vabastati laagritest need vähesed laamad, kes olid ellu jäänud.

Taga-Baikalisse saabudes asusid vabanenud mungad kohe võimudelt luba taotlema, et taastada budistlik traditsioon Burjaatias.

Burjaatias oli neil aastail laamasid, kes toimetasid külades salajasi teenistusi, kuid ametlikult oli religioosne tegevus seadusega karistatav.

1944. aasta suvel organiseeris Did-hambo Galsanov koos mõne laamaga Burjaatias kampaania Nõukogude kodumaa ja Punaarmee materiaalseks toetuseks. Tehti suur korjandus, mille käigus koguti 353,1 tuhat rubla, mis anti üle Nõukogude armeele.

Raha annetasid ka:

Galsanov Haidul (Did-Hambo) – 90 000 rubla Darmajev L. N. – 34 000 rubla Tarasunov Tshagdur (Gabzyi) – 70 000 rubla

Burjaatiast läks budistide rahalist toetust Moskvas üle andma Did-hambo ja tema abiline Tshagdur Tarasunov. Vastutasuks said nad seltsimees Stalinilt tänukirja.

Pärast Galsanov Haidul-ini eraldi visiiti Moskvasse Stalini juurde palvega anda ametlik luba budismi jaoks oli Stalin nõus asja arutama, kui Galsanov leiab 16 inimest, kes on nõus sellele avaldusele alla kirjutama.

Raske oli leida inimesi, kes nõustuksid alla kirjutama templi ehituse avaldusele, mida nõudis Stalin. Burjaatias kohtas ta esimesena Bidija Dandaroni, kes kohe avaldusele alla kirjutas. Galsanovi ja Dandaroni allkirjad jäid kauaks ootama, kuni leiti ülejäänud 14 isikut, kes soostusid nime alla panema, mis tol ajal võrdus poliitilise väljaastumisena võimude vastu. Need, kes alla kirjutasid, olid kõik üle 10 aasta vangilaagrites kinni istunud vanad laamad, kellel puudus nii respekt kui hirm nõukogude võimu vastu.

Lõpuks andsid võimud burjaatide pika mangumise peale loa avada esimene buda tempel. 1945. aastal anti selle kohta ametlikult välja määrus (Постановление Совнаркома БМАССР от 2 мая 1945 г. за № 186-ж об открытии буддийского храма «Хамбинское Сумэ» в улусе Средняя Иволга).

Juba 1945. aasta jaanuaris kinnitasid võimud tulevase Ivolga templi juurde ametisse kultuseteenritena kolm kodanikku. Kõik nad olid lapsepõlves kloostris hariduse saanud endised laamad: Rintšen Dorzo Zamjanov (gabza), Žirab Dzamtso Dorzijev ja Luvsang Nima Darmajev.

Loodi Budistide Ajutine Vaimne Keskvalitsus (Временное Центральное Духовное Управление буддистов (ВЦДУБ)). Selle asutajad ja liikmed olid Luvsang Nima Darmajev, Dagba Dorzijev, laama Rintšen Dorzo Zamjanov, laama Sambu Zigmitov, gabzõi-laama Homušku Amurta, Haidul Galsanov, Bato Zalsanov ja Dorzi Tsõirenzapov. Koosolekul valiti ka Pandido hambo-laama, kelleks sai Luvsang Nima Darmajev.

Pärast esimese templi ehk dugani avamist hakkasid burjaadid seda kohe kasutama.

1946. aastal osales teenistustel kuni 1000 inimest. 1947. aastal osales teenistustel kuni 3000 inimest. 1948. aastal osales teenistustel kuni 800 inimest. 1949. aastal osales teenistustel kuni 1340 inimest.

1947. aastal otsustati tempel (dugan) viia üle teisele kohale. Poole aasta jooksul võeti hoone maha ja ehitati uude kohta uuesti üles. Lisati veel 14 meetri pikkune kõrvalhoone. 1948 lisati veel väike teise korruse osa. 1948. aastal tõi hambo-laama Luvsang Nima Darmajev templi katusele hirved ja datsanile pandi nimeks Daši Tšoinhorlin (Даши Чойнхорлин).

1951. aastal eraldati juba ametlikult maa kloostri ehitamiseks, sest eelmine oli ette nähtud vaid templi jaoks. Samal aastal ehitati 6 maja laamade tarbeks ja tehti kloostri tarvis kaev.

1956. aastal valiti Pandido hambo-laama troonile Ješei Dorzi Šarapov, kuna Luvsang Nima Darmajev oli jäänud liiga vanaks, et enda kohustustega hakkama saada. Šarapov oli troonil 6 aastat ja tegi palju ära budismi arenguks nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal.

Hambo-laamana rajas ta suhted budistidega välismaal. 1956. aasta novembris sõitsid Pandido hambo-laama Dorzi Šarapov, Did-hambo-laama Dzjambal Dorzi Gombojev ja Teaduste Akadeemia sekretär Sandzje Dölökov Nepali Katmandusse IV Ülemaailmsele Budistide Konverentsile esindama Nõukogude Liidu budiste. Nad viibisid Katmandus 15. novembrist kuni 28. detsembrini 1956.

Burjaadi laamad kohtusid Nepalis ka kahe Eestist pärit munga Karl Tõnissoni (Vend Vahindra) ja Friedrich Lustigiga, kes tol ajal elasid pagulastena Birmas. Tollest asjast on säilinud ka foto burjaadi laamade ja Eestimaalt pärit munkadega Boudnathi stuupal.

Konverentsil oli ajavahemik 24.–29. november pühendatud Buddha 2500. sünniaastapäevale. 26. novembril külastas Burjaatia laamade esindus Hiina saatkonda, kus kohtuti dalai-laama ja Pantšen-laamaga, kes tol ajal olid koalitsioonis Hiina kommunistidega. See oli ka mõlema Tiibeti esindaja Kathmandu Hiina saatkonnas asumise põhjus.

Dalai-laama olevat kohtumisel burjaatidega soovinud neile õnne, edu ja jõudu kõigi burjaadi ja nõukogude Venemaa budistidele, soovis, et kahe suure riigi Hiina ja NSV Liidu sõprus paisuks aina suuremaks, ja lootis, et burjaadid aitavad sõpruse kasvamisele kaasa. Venemaal on budism olnud usuline traditsioon ka Tuvas ja Kalmõkkias, kus samuti arvestati Pandido hambo-laamaga Burjaatiast. Kõigile osalejatele jäi kohtumisest väga sümpaatne mulje.

Lustig ja Vend Vahindra olevat samuti dalai-laamaga kohtunud, väitsid burjaadid. Hiina ja NSV Liit olid neil aastatel üliheades suhetes ja eesti mungad olid aastaid asjatult palunud Birmas asuvast Nõukogude Liidu saatkonnast mingit tõendit, mis aitaks neil Hiinalt saada luba sissesõiduks Tiibetisse. Mõlemad eestlased olid tuntud antikommunistlike vaadete poolest, mille tõttu neid vaevalt saatkonda oleks lastud. Veel vähem oleks neile antud võimalus ametlikult dalai-laamaga ja Pantšen-laamaga kokku saada.

1963. aastal sai Pandido hambo-laama troonile Did-hambo laama Dzjambal Dordzi Gombojev ja jäi sinna kuni 1984. aastani. Tema ajal ehitati valmis Ivolga kloostrikompleks.

1970. aasta augustis ehitati suur puidust tempel (20×20 m). Ehitati kloostri katlamaja ja garaaž autodele. Suurema osa töödest tegid usulised, kes saabusid üle kogu Burjaatia, töötades tasuta, lisaks annetasid nad suuri summasid kloostrile uute templite püstitamiseks. Tempel sai nimeks Gandan daši tšoinhorlin (ГАНДАН ДАШИ ЧОЙНХОРЛИН).

1970. aastal lubasid võimud tänu kahe Hambo-laama, Dordzi Gombojevi Burjaatiast ja Gombozav Mongooliast, asjaajamisele avada Mongoolias Ulaanbaataris asuva kloostri Gandantektšenliin hiid (Гандантэкчэнлийн хийд) juures budismiinstituut. Seal on õppinud mitu põlvkonda burjaadi laamasid, samuti mongolid. Esimesi õpilasi oli 9. Seda võib lugeda budistliku traditsiooni ametlikuks taastamiseks nii Burjaatias kui Mongoolias.

1970–1973 ehitati eraldi puust väike tempel Buddha Maitreja auks. Templis asub Maitreja kuju, mille kinkisid Mongoolia budistid.

1976. aasta veebruaris põles peatempel kuni vundamendini maha. Lühikese ajaga kogus Pandido Hambo-laama Dordzi Gombojev usulistelt üle Burjaatia vajaliku summa raha ja sama aasta novembris loeti esimesed tekstid uues templis, mis ehitati vana kohale.

1978 ehitati stuupa Naiman Otoši Suburga (Найман Отоши Субурга), mis oli pühendatud 8 Meditsiini Buddhale.

Pärast Dzjambal Dordzi Gombojevit sai hambo-laamaks Žimba Erdinejev.