Laevaühendused Norra läänerannikul (kaart umbes 1888. aastast)

Et mõista laevaühenduse vajalikkust piki Norra rannikut, piisab pilgust Norra geograafilisele asendile: tänapäeva Norra ulatub 2650 km põhja-lõuna suunas. Nii elanike arvu kui ka majandusliku aktiivsuse poolest on domineerinud suhteliselt mahedama kliimaga riigi lõunaosa. Rannikuasulatel ja valdadel riigi põhjaosas, kus tegeldi kalapüügiga kalarikastest vetest Lofootide ja Vesteråleni ümbruses ning Barentsi meres, puudus sobiv transpordivahend kalasaagi mujale müügiks, aga ka esmatarbe- ja muude kohapeal mittevalmistatavate kaupadega varustamiseks. Näiteks oli 19. sajandi alguses vaid juhuslik laevaühendus kaugel põhjas asuvate Lofootide ja kaubandusmetropoli Bergeni vahel. Pika talve ajal oli kogu riigi põhjaosa sisuliselt välismaailmast ära lõigatud. Norra riik sai olukorra tõsidusest aru ja üritas Põhja-Norrale paremat transpordiühendust leida. 1875. aastast hakati olemasolevate lühemate laevaliinide baasil looma esimesi plaane regulaarseks riigi toetatud laevaühenduseks lõunas asuva Stavangeri ja Bergeni ning suuremate Põhja-Norra asulate vahel.

 

Hurtigruteni asutaja, kapten Richard Withi büst

Hurtigruteni rajajaks oli eralaevafirma Vesteraalens Dampskibsselskap (VDS) ja esimene reis toimus 1893 Trondheimist Hammerfesti. Esimene korrapärane aastaringne postiühendus Põhja- ja Lõuna-Norra vahel sai teoks tänu kogenud kaptenile Richard Withile, kes oli koos lootsi Andreas Holtega alates 1882. aastast täpset logi pidanud sõitude kohta piki Norra rannikut. Ta julges esimesena sõita Hammerfestini ka öösel ja pimedatel talvekuudel, millega saavutati piisav liikumiskiirus, mis võimaldas taotleda riigi toetust postilaevaliiklusele.[1].

Varem oli aastail 1889 ja 1890 siseministeeriumi teenistuses oleva kapteni August ’’Kriegsmann’’ Grani juhtimisel valminud kontseptsioon kogu lääneranniku pikkuses toimivaks aastaringseks laevaliiniks. 18. aprillil 1891 avalikustati aurulaevaliini plaan ja kaks aastat hiljem, 2. juulil 1893 asus D/S Vesteraalen Richard Withi juhtimisel Trondheimist teele Hammerfesti. Esimene reis kestis 67 tundi ning selle käigus külastati 9 sadamat: Rørvik, Brønnøysund, Sandnessjøen, Bodø, Svolvær, Lødingen, Harstad, Tromsø ja Skjervøy[2].

 

Esimene Hurtigruteni laev D/S Vesteraalen

Järgnes veel kaks Hurtigruteni liini. Sajandivahetuseks oli käigus kolm postilaevaliini: esimene Trondheimist Hammerfesti, teine Bergenist Hammerfesti ja kolmas Hammerfestist edasi põhja poole kuni Vadsøni – seda pikendati 1908 tänase lõppsadama Kirkenesini. Neil liinidel sõideti 2 korda nädalas nii suvel kui talvel.

Sellega muutus rannikuelanike elu otsustavalt. Hurtigruten ühendas Norrat. Keerulist, fjordidest lõhestatud maateed sai nüüd vältida.

 

1949 kasutusele võetud Erling Jarl

Teise maailmasõja ajal muutus postilaevaliiklus mööda rannikut võimatuks. Sõjas kaotati mitmeid laevu. Pärast Teise maailmasõja lõppu olid varasemast 14 laevast vaid kolm kasutuskõlblikud. Riigi toetatud suurejoonelise laevaehitusprogrammi abil saadi 1950. aastal taas igapäevane Trondheim-Hammerfesti liin käima panna. 1956. aastani võeti kasutusele 10 peaaegu ühetaolist laeva.

Hurtigruten saab Norra riigilt märkimisväärset toetust. Aastaiks 2012–2019 on toetuseks määratud 5,12 miljardit Norra krooni, seega on iga-aastane toetussumma 640 miljonit krooni. Aastal 2007 oli toetussumma 377 miljonit. Aastas on Hurtigruteni laevadel kokku 25 000 sadamakülastust.