Herculaneum [herkul'aaneum] oli Vana-Rooma linn, mis asus Itaalias Campania maakonnas Napoli lahe kaldal. Nagu Pompei ja Stabiae, hävis ka Herculaneum Vesuuvi purske tagajärjel 24. augustil 79. aastal ning kattus püroklastilise materjali kihiga. Tänapäeval sellel kohal olev asula kandis kuni 1969. aastani nime Resina, pärast seda Ercolano. Alates 18. sajandist on linnas tehtud väljakaevamisi.

1997. aastal kanti Herculaneum koos Pompei ja Torre Annunziataga UNESCO maailmapärandi nimistusse (ametliku nimega Aree archeologiche di Pompei, Ercolano e Torre Annunziata, järjenumber 829).

Tegemist oli väikese linnaga, mille pindala oli 12 hektarit ja elanike arv arvatavasti umbes 4000. Linnast on tuntud ainult umbes 4,5 hektarit ning enamik avalikke ja kultushooneid on tänaseni välja kaevamata.

1738. aastast alates kaevati läbi linna mitu tunnelit, mille kaudu otsiti kunstiteoseid ja marmorit. Need läänemaailma esimesed arheoloogilised kaevamised organiseeris Mõlema Sitsiilia kuningriigi kuningas ning neid juhtis hispaania insener Rocque Joaquin de Alcubierre. Kaevamistel leitud kunstiteosed aitasid kaasa uusklassitsismi levikule 18. sajandi teisel poolel. 1828. aastal otsustati alustada avatud kaevamist, ent need muutusid ulatuslikumaks alles 20. sajandil. 20. sajandi lõpus leiti rannaäärsetest paadimajadest suur hulk skelette, mis lubavad paremini mõista linnaelanike saatust. Samuti võeti uuesti ette kaevamised nn papüüruste villas.

Ehkki Herculaneumi tuntus on jäänud Pompei varju, pakuvad sealsed jäänused tähelepanuväärset arheoloogilist teavet nii Rooma ühiskonna kohta 1. sajandil kui ka linna hävimise asjaolude kohta: kaevamistega on ilmsiks tulnud haruldasi materjale, eriti puitu, ning samuti muudest allikatest tundmata kirjandusteoseid papüürustel, mis leiti suure linnaäärse villa raamatukogust.