Hagia Sophia [aja sofiia] on endine õigeusu kirik, vahepeal aastail 1204–1261 katoliku kirik, hiljem aastail 1453–1931 mošee ja alates 1935. aastast muuseum İstanbulis. See on bütsantsi arhitektuuri üks kuulsamaid mälestusmärke. See ehitati aastail 532–537.

Bütsantsi kirikuteenistus oli väga pidulik ning vajas avarat ruumi. Sellepärast eelistati bütsantsi sakraalarhitektuuris kupliga kaetud tsentraalehitist, kus protsessiooni, kirikliku rongkäigu ilu on mitmest küljest vaadeldav.

Sellist kirikut olevat keiser Justinianus I näinud öösel unes. Ta oli andnud tõotuse, et ehitab sellise kiriku. Aastal 527 andis Justinianus I korralduse Püha Sophia kiriku ehitamiseks. Laevadega veeti kohale tohututes kogustes punast porfüüri, valget ja kollast marmorit ning rohelist serpentiini. Kirikut, mis oli samas paigas juba kolmas, hakati ehitama 532 ning ta sai valmis kuue aastaga. Maavärinaterohkes piirkonnas vajus 21 aasta pärast kuppel sisse, taastustööd kestsid 5 aastat. Nüüd pidas kirik vastu neli sajandit, enne kui uued maavärinad tingisid uusi ümberehitusi.

Hagia Sophia ehitusmeistrid Anthemos Trallesest ja Isidoros Mileetosest ühendasid veelgi suurema ruumi saamiseks kaks põhimõtteliselt erinevat ehitisetüüpi – basiilika ja tsentraalehitise – kuppelbasiilikaks. Kiriku 77 meetri pikkune kesklööv on kaetud kupli ja kahe poolkupliga. See suurendab ruumimõju ja annab kuplis asuvate akende kaudu ruumile hea valgustuse. Hoone konstruktsiooni põhitugedeks on neli võimsat piilarit, millele toetub kuppel.

Hagia Sophia katedraal on omalaadne ehitusmälestis, kus Lääne ja Ida arhitektuuritraditsioonid ja kaunistusvõtted on saavutanud harmoonilise terviku. Kui türklased 1453. aastal vallutasid Konstantinoopoli, siis muudeti kirik mošeeks ja lisati minaretid, mis moonutasid hoone ilusat siluetti.