Colosseum ehitati Flaviuste ajal paika, kus varem asus Nero luksusliku palee juurde kuulunud järv[viide?]. Keiser Titus pühitses selle 80. aastal 100 päeva kestnud pidustustega Amphitheatrum Flaviumiks. [1]

Kuni 405. aastani toimusid Colosseumis gladiaatorite võitlused. Hiljem olid väga populaarsed võitlused loomadega, mida korraldati umbes 526. aastani. [1]

Hiljem ei leidnud Colosseum enam kasutust, ühtlasi vähenes Rooma elanike arv drastiliselt. Colosseumi kasutati kivimurruna ja see jäi varemeisse [1]. Alles 19. sajandil hakati Colosseumi lagunemise eest kaitsma [1].

1749 väitis paavst Benedictus XIV, et Colosseumis hukati kristlastest märtreid. Ta kuulutas Colosseumi pühaks paigaks ja keelustas selle kasutamise kivimurruna. Ta õnnistas selle paiga Kristuse kannatuste nimel ja organiseeris ristikäigu. Need sammud aitasid kaasa Colosseumi säilimisele.

Kuid puuduvad igasugused ajalooallikad selle kohta, et Colosseumis oleks üksainuski kristlik märter hukkunud, pole andmeid isegi selle kohta, et enne Benedictust oleks keegi Colosseumi märtrite hukkumispaigaks pidanud. Kristlased austavad muidu väga kõike märtritega seonduvat, kuid Colosseumi kasutamine kindluse ja kivimurruna näitab selgelt, et Colosseumi keskajal pühaks ei peetud.