Tänapäeva Viini linna alad on olnud pidevalt asustatud juba 2500 aastat. Linna esimesed asukad olid keldid.

Roomlased hõivasid asula pärast Noricumi kuningriigi vallutamist. Nad nimetasid seda asulat Vindobonaks (sõna vindo tähendab keldi keeles 'valge'). Nad kindlustasid selle ja muutsid sõjaväelaagriks, et kaitsta Rooma riiki põhja pool elavate germaanlaste eest. Vindobonas paiknes algul aala, hiljem terve leegion. Ühtlasi oli Vindobonas Doonau laevastiku peatuspaik. Tollal asus ida pool vanem ja tähtsam leegionilaager Carnuntum.[1]

Pannoonia provintsiga liideti Carnuntum juba Tiberiuse ajal, aga Vindobona mitte enne Claudiuse aega. Markomanni sõja ajal 180 suri Vindobonas keiser Marcus Aurelius.[1]

Vindobona asus strateegiliselt tähtsas kohas, kus ristusid kaks olulist kaubateed: Doonau ja merevaigutee. Sellepärast tekkis Vindobona juurde peagi tsiviillinn. 3. sajandil sai see munitsiipiumiks. 5. sajandil lahkusid Vindobonast Rooma väeüksused.[1]

Kogu varakeskaja jooksul säilisid Viinil sidemed keltidega, sealhulgas iirlastega. Näiteks Melki kloostrisse on maetud iiri munk Püha Colman (Koloman). Salzburgi piiskopiks oli 40 aastat iirlane Püha Vergilius ehk Vergilius Maamõõtja. 12. sajandil asutasid iiri päritolu benediktiinid siiakanti kloostri.

Keskajal oli Viin Babenbergide dünastia kodu. 1246 suri Babenbergide pealiin välja. 1440 sai Viin Habsburgide dünastia residentsiks ja jäi selleks kuni nende kukutamiseni 1918. Nende võimu all sai Viin Saksa-Rooma riigi pealinnaks ning kultuurikeskuseks, eriti kunsti ja muusika keskuseks. 1485–1490 okupeeris linna Ungari.

Viin sai tuntuks kohana, mida idamaalased vallutada ei suuda. 13. sajandil jõudis Viini lähedale Mongoli impeeriumi sõjavägi, kuid pöördus väejuhi Ugedei-khaani surma tõttu tagasi. Ka Osmanite riik ei suutnud Viini vallutada (Viini piiramine 1529 ja Viini lahing 1683). Küll aga tabas linna 1689 muhkkatk, tappes kolmandiku linnaelanikest.

 

Tuletatud linnulennu vaade üle Viini (joonis umbes aastast 1640)

 

Viini vaade Belvederest (Bernardo Bellotto maaling umbes aastatest 1758–1761)

1804. aastal kuulutati välja Austria keisririik ja Viin sai selle pealinnaks. 1815 toimus linnas Viini kongress.

1867. aasta veebruaris dirigeeris Johann Strauss II oma heliteose "Ilusal sinisel Doonaul" esmaettekannet linna esinduspargis Volksgartenis. Sama aasta 8. juunil krooniti keiser Franz Joseph I ühtlasi Ungari kuningriigi kuningaks. See tähendas keisririigi reorganiseerimist Austria-Ungari kaksikmonarhiaga impeeriumiks teisese pealinnaga Budapestis.

1873. aastal korraldati linnas V maailmanäitus. Järgnevatel aastatel kujunes Alam-Austria halduskeskusest Mandri-Euroopa raudteeühenduste üks sõlmpunkte, mida läbis näitena Idaekspressi raudteeliin.

1913. aastal elasid üle kahe miljoni elanikuga suuresti saksakeelses metropolis ühteaegu Hitler, Trotski, Tito, Freud ja Stalin[2].

Esimeses maailmasõjas osales Austria-Ungari Keskriikide poolel. Sõda lõppes kaotuse ja impeeriumi lagunemisega. Impeeriumi maa-alale tekkis mitu riiki, millest Austria ei olnud kõige suurem, ja osa territooriume anti teistelegi riikidele. Austria sõjajärgne territoorium, mis üldiselt langeb kokku tänapäevasega, hõlmas Austria-Ungari territooriumist üksnes 12%.

 

Õhutõrje platvorm Augartenis

Pärast esimest maailmasõda valiti Jakob Reumann 1919. aastal esimeseks Viini sotsiaaldemokraadist linnapeaks, tema vahetas 13. novembril 1923 välja Karl Seitz, kes oli linnapeaks kuni Austria Liitriigi loomiseni 1934. aastal. Nende järgi saigi Viin esimeses Austria vabariigis hüüdnime "Punane Viin" (Rotes Wien). Pärast Austria-Ungari lagunemist oli Austria jäänud ilma toitvast maast, Austria maast oli vaid ligi 18 protsenti haritav, arvati, et Austria ei ole enam elujõuline ilma Saksamaaga liitumata. Uues Austrias peeti ligi kahe miljoni elanikuga Viini liiga suureks pealinnaks liiga väikese riigi jaoks ja seda kutsuti riigi teistes osades tihti "Vesipea-Viiniks" ("Wasserkopf").

Optimistid nägid aga sõjajärgseid raskeid olusid hea võimalusena suurte sotsiaalpoliitiliste muudatuste elluviimiseks. Austria vabariigi põhiseaduse isa Hans Kelsen ja psühholoog Karl Bühler leidsid Viinis palju tegevust.

1920, aasta pärast valimisi, lagunes Austrias valitsev sotsiaaldemokraatide ja konservatiivse Kristlik-Sotsiaalse Partei (CS) koalitsioon ja kuni 1945. aastani jäid sotsiaaldemokraadid riiklikul tasandil valitsusest kõrvale või põranda alla. Viinis aga jäid sotsiaaldemokraadid võimule kuni austrofašismi tekkeni.

1922. aastal sai Viin seoses Viini sotsiaaldemokraatide ja linna ümbritseva Alam-Austria konservatiivide vastuoludega eraldi liidumaaks.

Pärast devalveeritud krooni vahetamist šillingi vastu 1925. aastal ehitati aastatel 1925–1934 Viinis palju sotsiaalmaju (Gemeindebau) kokku ligi 64 000 korteriga, neist kõige kuulsam on arvatavasti Döblingi linnajaos 1927–1930 ehitatud Karl-Marx-Hof, mis on 1,1 kilomeetrit pikk ja mille ääres on neli trammipeatust. Kortereid jagati punktisüsteemide alusel, rohkem punkte said perekonnad ning madalama sissetulekuga ja puudega inimesed. Majade ehitust rahastati otse avalikust kassast, mis aitas korteriüüre hoida madalana. Näiteks töölismajapidamise sissetulekust moodustas korterirent ainult 4 protsenti, varem oli see eramajades olnud ligi 30 protsenti. Kui üürnik haigestus või kaotas töö, sai rendimakseid edasi lükata.

Lapsevanematele jagati iga sündinud lapse kohta riidekomplekte, et "ühtki last Viinis ei peaks mässima ajalehe sisse". Ehitati palju lasteaedu, lastepäevakodusid ja lastesanatooriume, et emad saaksid võimalikult ruttu pärast lapse sündi tööle tagasi tulla ja et lapsi tänavailt eemal hoida. Tervishoiuteenuseid pakuti tasuta, loodi ka puhkealasid, avalikke saunu, sanatooriume ja spordiasutusi. Linna sotsiaal- ja tervishoiunõunik Julius Tandler märkis: "Raha, mis me kulutame noortekodudele, saame hiljem kokku hoida vanglate pealt. Mis me kulutame rasedate naiste ja noorte eest hoolitsemisele, saame kokku hoida psühhiaatriahaiglate pealt." Linna sotsiaalhoolekande eelarvet pea kolmekordistati võrreldes sõjaeelsega. Viinis tõi see kaasa imikusuremuse langemise alla Austria keskmise ja tuberkuloosijuhtumite langemise alla 50 protsendi. Elutingimused paranesid ka odavate gaasi-, elektri- ja prügiveomaksude tõttu. 1922. aastal avati Simmeringi linnajaos Austria esimene krematoorium.

Kõige selle eest maksti lisaks riiklikele maksudele ka linna finantsnõunik Hugo Breitneri loodud luksusmaksudega, mida tema järgi nimetati ka Breitneri maksudeks. Luksusmakse tuli maksta näiteks hobusega ratsutamise, suurte eraautode, isiklikes majapidamistes teenrite omamise ja hotellitubade eest. Lisaks loodi ka astmeline nn majaehitusmaks (Wohnbausteuer). Linna investeeringute tõttu langes tööpuudus Viinis madalamale kui mujal Austrias või isegi Saksamaal. Kõiki investeeringuid rahastati otse maksudest, mistõttu Viini linnavalitsus suutis jääda võlausaldajatest sõltumatuks ega pidanud maksma intresse võlakirjadelt.

1938. aasta märtsis toimus anšluss. Austria liideti Saksamaaga ja Viin lakkas olemast pealinn. Järgnes teine maailmasõda, mis lõppes Saksamaa ja tema liitlaste lüüasaamisega.

Punaarmee vallutas Viini 1945. aasta aprillis. Nagu Berliin, nii jagati ka Viin nelja okupatsioonivõimu vahel ning linn oli ümbritsetud Nõukogude Liidu okupatsioonitsooniga. See tekitas probleemi: mis saab siis, kui NSV Liit otsustab linna ülejäänud tsoonid isoleerida välismaailmast, nagu ta oli seda teinud Berliinis. Lääne-Berliini hakkasid lääneriigid seepeale varustama lennukite abil, aga Viinis oli see raskendatud, sest Viini lääneossa ei jäänud häid lennuvälju. Kriis lahenes 1955. aastal nii, et kõik okupatsiooniväed viidi Viinist ja Austriast välja ja Austria kuulutati neutraalseks maaks.

Pärast Tšehhoslovakkia lagunemist, kui Bratislava sai Slovakkia pealinnaks, on Viin ja Bratislava Euroopa kaks teineteisele kõige lähemal asuvat pealinna. Nende vahe on umbes 80 km ja nad mõlemad asuvad Doonau kaldal.

Austria ühines Euroopa Liiduga aastal 1995.