Lasserre sammas. Siia heiskas Augusto Lasserre 12. oktoobril 1884 esimese Argentina lipu.

Aastal 1869 rajati praeguse linna lähedale esimene eurooplaste asundus. See oli Thomas Bridgesi juhitud anglikaani misjonäride tugipunkt. Elanikud tunnustasid Argentina suveräänsust.

Septembris 1884 saabus Ushuaiasse Estadose saarelt Argentina armee Lõuna-Atlandi Ekspeditsioonidiviis kommodoor Augusto Lasserre (Laserre) juhtimisel, mis oli asutanud allprefektuuri ja rajanud San Juan de Salvamento tuletorni, mis hiljem sai tuntuks Faro del Fin del Mundo nime all. Et kinnitada Argentina suveräniteeti selles kohas Tšiili piirist 20 km kaugusel, heisati 12. oktoobril 1884 ühele asutusele Argentina lipp. Sellest päevast hakatakse lugema Ushuaia küla ajalugu ning 12. oktoobrit tähistatakse Ushuaia linna aastapäevana.

Vähehaaval hakkasid saabuma pioneerid, keda tõmbasid ligi kuuldused, et Tulemaal leidub kulda. Argentina valitsus soosis püsiasustuse tekkimist seal.

Argentina valitsus otsustas rajada Tulemaale kindluse. Lõpuks rajati Estadose saarele sõjaväevangla. Aastal 1902 viidi see üle Ushuaia lähedale Golondrina lahe äärde. Samal ajal pandi nurgakivi 1920 valminud Ushuaia kindlusele (Presidio), kuhu vangla jäi 1947. aastani. Seal peeti nii tavalisi (põhiliselt isikuvastastes kuritegudes süüdi olevaid), sõjaväe- kui mõnikord ka poliitilisi vange. Kuulsamate vangide seas on Carlos Gardel ja kirjanik Ricardo Rojas. Alates 1911. aastast oli see vangla Tulemaa retsidivistide vangla[viide?]. Ushuaia linn tekkiski selle vangla ümber. Elanike vajadusi rahuldasid vangla trüki-, foto-, kingsepa-, rätsepa-, puusepa- ja pagaritöökoda ning arst ja apteek. Laev, mis ühendas linna välisilmaga, käis kord kuus.

20. sajandi alguses saabusid Ushuaiasse Punta Arenasest mõned horvaadi perekonnad.

Aastal 1913 rajati sardiinikonservide tehas, kuhu võeti tööliseks sisserändajaid Hispaaniast. Mõned neist läksid tagasi, teised jäid paigale.

Aastal 1928 saabus Ushuaiasse esimene lennuk – Günther Plüschowi (Gunther Plüschowi) vesilennuk Cóndor de Plata ('Hõbekondor').

Piirkonna laevaliiklus oli ohtlik, laevahukud olid sagedased. Aastal 1930 läks Ushuaia lahest väljumisel põhja Saksa laev Monte Cervantes, mille pardal oli sama palju inimesi kui Ushuaias elanikke. Kuni abi saabus, majutati merehädalisi kuus päeva. Kuni 1935. aasta lõpuni oli laevaühendus linna ainus ühendus välismaailmaga.

 

Sõjasadam

 

Monument Ushuaiast pärit Falklandi sõja ohvritele

Aastal 1947 otsustas Argentina valitsus vangla likvideerida ning kõik selle rajatised anti mereväe käsutusse.

Aastal 1947 rajati ka Ushuaia lennujaam ning seati sisse lennukompanii Aeroposta regulaarlennud Patagooniasse.

Aastal 1948 saabusid laevaga Génova itaalia immigrandid, kes hakkasid elamuid ehitama. Kui töö oli valmis, siis paljud lahkusid, teised aga jäid paigale. Ushuaiasse hakkasid saabuma ka Tšiili perekonnad. Seda pioneeride gruppi nimetatakse antiguos pobladores.

Aastal 1950 loodi Ushuaia mereväebaas Almirante Berisso, mis praegu tegutseb San Martín y Yaganeses.

Pärast mereväebaasi lahkumist oli kindlus mõnda aega maha jäetud. Praegu on seal muuseum.

1970ndatel saabus tööstuse edendamise seaduse jõustumise tõttu linna palju uusi elanikke.

Aastal 1990 võttis Kongress vastu seaduse nr 23.775, millega loodi Tulemaa, Antarktise ja Lõuna-Atlandi saarte provints, mille halduskeskuseks sai Ushuaia.

Sisserändajate erineva päritolu tõttu on Ushuaias tekkinud kultuuriliselt mitmekesine õhustik.

Detsembris 2009 sõlmiti Ushuaias esimene samasooliste abielu Ladina-Ameerikas.[1] [2]