Algselt elasid saarel ainud.

1711. aastal külastas saart jakuudi kasakas Ivan Kozõrevski[1]. Aastal 1713 käis ta seal 50-liikmelise ekspeditsiooniga baidarkadega teist korda[2]. Ta leidis jaapani päritolu esemeid ja sai ainudelt teateid lõunapoolsete saarte kohta[2].

Et saar asub mandri lähedal, jõudsid sinna 18. sajandil vene kütid ja karusnahakaupmehed. Sellelt saarelt liikusid nad edasi teistele Kuriili saartele ja Sahhalinile.

Aastal 1855 sai saarest Shimoda lepinguga Venemaa territoorium, 1875 läks see Peterburi lepinguga Jaapanile. Otsese läheduse tõttu Venemaale kindlustati saart tugevasti, muu hulgas rajati õhujõudude tugipunkt Kataoka (hiljem Baikovo). Kohalikud ainud asustati ümber Šikotanile[3].

Teise maailmasõja ajal oli saarel Jaapani Kataoka mereväebaas (5. laevastiku peakorter) koos lennuväljaga saare edelaranna juures ning Miyoshino lennuväli saare keskosas. Saarelt valmistati ette rünnakuid Attu ja Kiska saarele Aleuutidel. Ameeriklased omakorda käisid Attult Šumšud pommitamas. Šumšul oli 9 tugevdatud kindlustust ning 20 rannakaitsekindlustust. Kindlustuste rajamisel kasutati Hiina ja Korea sõjavange. Nagu selgus Tōkyō protsessil, tapeti hiljem 10 tuhat vangi, saates nad ookeanile.[4]

15. augustil 1945, kolm tundi pärast Gyokuon-hōsōd andis Nõukogude Kaug-Ida komandör marssal Vassilevski Kamtšatka Kaitsetsooni komandörile kindralmajor Aleksei Gnetškole käsu vallutada 25. augustiks Šumšu, Paramušir, Onekotan ja teised Suur-Kuriilide põhjarühma saared[5]. 16. augustil asus Kamtšatkalt 101. laskurdiviisi komandöri kindralmajor Porfiri Djakovi ning Petropavlovski mereväebaasi komandöri kapten Dmitri Ponomarjovi juhtimisel teele dessantlaevastik 8800 mehe, ühe mereväepataljoni, kahe laskurpolgu, 80 lennuki ja 64 alusega[5]. Šumšud ja Paramuširi kaitses kindralleitnant Tsutsumi Fusaki juhitud Jaapani 91. diviis 23 tuhande mehe, umbes kahesaja kerge- ja raskesuurtükiga, 85 tanki ja 8 lennukiga[5]. Saare garnisonis oli 8500 meest, 60 tanki ning kuni 100 suurtükki ja miinipildujat[6]. Saarel oli palju dotte ja dzotte, mida ühendasid maa-alused galeriid. Et Jaapan oli kapituleerunud, oodati alistumist lähimatele liitlaste vägedele, kelleks arvati olevat ameeriklased. 18. augusti koidikul ründas Nõukogude Liit 8300 mehega üllatusrünnakuga Šumšud[5]. Tsutsumi oli valmistunud relvi maha panema ega oodanud Punaarmee rünnakut[5]. Sõdurid, kes pidasid ründajaid ameeriklasteks, pidasid veepiiril algul hästi vastu, tappes rünnakut tagasi lüües umbes 2000 vastase sõdurit[5]. Tsutsumi põhijõud olid koondunud kindlustustesse saare keskosas[5]. 19. augustil andis 5. piirkonna armee komandör kindralleitnant Higuchi Ki'ichirō Sapporost käsu peatada võitlus, relvad ära anda ja alustada läbirääkimisi[7]. Nõukogude pool ei lasknud sellel sündida. Saar vallutati selle pärast raskeid lahinguid 21. augustil. Lahingu käigus katsid madrus Pjotr Iljitšov ja esimese järgu kapten Nikolai Vilkov oma kehaga vaenlase dzoti ambrasuurid. Viimast korda sõja käigus leidis aset kamikaze-rünnak: üks Tsutsumi kolmest lennukist rammis Nõukogude eskortlaeva. Šumšu vallutamine oli kogu Kuriili operatsiooni (Kuriilide dessandi) otsustav sündmus. 23. augustil kirjutasid Jaapani delegatsioon, mida juhtisid Tsutsumi, tema staabiülem Yanagioka Takeshi ja 5. piirkonna armee staabiülem Suizu Mitsuru ning Nõukogude delegatsioon, mida juhtisid kindralid Gnetško ja Djakov ning Nõukogude Vaikse ookeani laevastiku viitseadmiral Aleksandr Frolov, alla vaherahule[8]. 24. augustil hakkasid Jaapani sõdurid relvi ära andma. Nõukogude allikate järgi langes üle 1500 Nõukogude sõjaväelase ja 1000 Jaapani sõjaväelast. Jaapani allikate järgi olid Nõukogude poole kaotused surnute ja haavatutena 3000 meest, Jaapani poolel langes 600 ning sai haavata 500–700 meest. Nõukogude poole suured kaotused olid tingitud halvast ettevalmistusest. Lahingus osalesid ka tankid. See oli Nõukogude-Jaapani sõja viimane lahing.

Aastast 1946 on see Nõukogude Liidu (1991. aastast Venemaa) territoorium. San Francisco rahulepinguga 1951 loobus Jaapan igasugustest pretensioonidest sellele saarele. Nõukogude Liit sellele lepingule alla ei kirjutanud, mistõttu jaapanlased peavad seda Venemaa suhtes kehtetuks ning saare staatust määratlematuks.

1952. aasta tsunami põhjustas saarel purustusi.

Aastal 1990 kukkus üks lennuk Baikovo lähedal alla. Üks inimene sai surma. Lennuväli suleti ja küla jäeti maha. Elanikud asusid ümber põhiliselt Severo-Kurilskisse.

Kuni 1990ndateni oli saar asustatud.

2006. aasta seisuga tegutsesid ainult kaks majakat ja piirivalvekordon saare põhjaosas.