San Marino (ametlikult San Marino Vabariik; itaalia keeles Repubblica di San Marino, ka Serenissima Repubblica di San Marino) on merepiirita kääbusriik Lõuna-Euroopas. Ta on tervikuna ümbritsetud Itaalia territooriumist, moodustades enklaavi Itaalia territooriumi sees. Lisaks San Marinole on maailma riikidest enklaavid veel Vatikan ja Lesotho. San Marino on maailma vanim tänini eksisteeriv vabariik ja Euroopa Nõukogu väikseim liikmesriik.
Traditsiooni järgi rajas San Marino püha Marinus, kes oli pärit tänapäeva Horvaatia lähistelt Rabi saarelt. Marinus tegutses Riminis kiviraidurina, Rimini piiskop Gaudentius ordineeris ta diakoniks, kuid Marinus pidi linnast ühe naise valesüüdistuse tõttu lahkuma. Ta rajas 3. septembril 301 Titano mäele kabeli ja kloostri, kus ta ise suri 366. aastal. San Marino peab kabeli ja kloostri rajamist oma kogukonna rajamiseks, mistõttu San Marinot peetakse maailma vanimaks vabariigiks.
San Marinos kujunes järgnevate sajandite jooksul välja kommuun, mis 10. sajandist oli vasallisuhetes Spoleto hertsogkonnaga. 1243 määrati ametisse esimesed kaptenregendid, 1263 on teada riigi varaseim statuut. 1463 liitus San Marino Rimini hertsogi Sigismondo Pandolfo Malatesta vastase koalitsiooniga, mille tulemusena andis paavst Pius II San Marinole Fiorentino, Montegiardino ja Serravalle linna. Faetano linn soovis peatselt ise San Marinoga liituda ja sellest ajast said San Marino piirid määratletud. 1503 okupeeris Cesare Borgia lühiajaliselt vabariigi. 1602 soostus paavst Clemens VIII, et Kirikuriik tagab sõjalise rünnaku korral San Marino kaitse. Paavst Urbanus VIII ajal tunnustas Püha Tool 1631 San Marino sõltumatust.
Ravenna legaat kardinal Alberoni okupeeris 17. oktoobril 1739 San Marino. Riigi elanikud otsisid paavst Clemens XII tema teo osas õigust, kes tunnustas San Marino õigusi ja taastas riigi iseseisvuse. Napoleoni sõdade ajal 1797 esitas kindral Louis Alexandre Berthier San Marinole ultimaatumi, kuna seal varjas end Rimini piiskop Vincenzo Ferretti. Napoleon tunnustas 1797 Tolentino rahulepinguga San Marino iseseisvust. 1815 Viini kongressil tunnustati samuti San Marino iseseisvust. Kirikuriik püüdis 1825 ja 1853 San Marinot okupeerida, kuid tulutult. San Marino ei soostunud 19. sajandil Itaalia ühendamisel osalema.
Itaalia kuningriigi ja San Marino vahel sõlmiti 1862 leping, mida revideeriti 1872. 19. sajandi lõpus tabas riiki majanduskriis ja sellest tingitud tööpuudus, mistõttu paljud elanikud lahkusid riigist. 25. märtsil 1906 kogunesid 805 perekonna esindajad, et arutada riigi tulevikku ja valitsemise korraldust. Esimeses maailmasõjas jäi San Marino neutraalseks, kuid 10 vabatahtlikku osales Itaalia üksustes. Pärast sõda jagelesid riigis omavahel sotsialistid ja fašistid.
Teises maailmasõjas pakkus San Marino peavarju 100 000 sõjapõgenikule. Briti lennuvägi pommitas 26. juunil 1944 San Marinot, hävitades raudtee ja surmates 63 tsiviilisikut. 27. juulil 1944 esitas Saksa ohvitser Gunther San Marino juhtidele ultimaatumi. 30. juulil 1944 rekvireerisid Saksa väed 2 avalikus kasutuses olnud hoonet, muutes need sõjaväehaiglaks. Järgmisel päeval saatsid riigi juhid Natsi-Saksamaa juhtidele kirjad, milles protesteerisid Saksa vägede invasiooni vastu. 17.–20. septembril 1944 pidasid Saksa ja liitlasväed San Marino alal lahingu, milles hukkus 597 sõdurit. Lahingu järel okupeerisid liitlasväed 2 kuuks San Marino.
San Marino oli pärast Teist maailmasõda 1945 esimene Lääne-Euroopa riik, kus pääses võimule kommunistlik partei. San Marino oli ka esimene riik, kus kommunistid valiti parlamenti demokraatlikul teel. Kommunistid olid partei peasekretäri Ermenegildo Gasperoni juhtimisel valitsuses 1957. aastani, mil nad üritasid 19. septembril 1957 läbi viia riigipööret. Riigipöörde luhtumisel jäid kommunistid opositsiooni ja partei saadeti 1990 laiali.
29. augustil 1982 külastas riiki paavst Johannes Paulus II ja 19. juunil 2011 Benedictus XVI.
Lisa kommentaar