″Salurn un gros bourg aux confins d'Allemagne e d'Italie dans le Tirol, dont il fait la séparation.″
(Denis Diderot: Encyclopédie, 40, 548.)

 

Haderburgi loss

Asustatuna Rooma keisririigi päevilt, on Salornot Langobardide kuningriigis esmakordselt mainitud Hertsogite valitsemise ajal 580. aasta dokumendis kui Salurnis, kui Trienti hertsog Ewin võitles Merovingide kuningate Guntram I ja Childebert II sissetungivate frangi vägede vastu.

Küla on tuntud keskaegse Haderburgi (itaalia: Castello di Salorno) lossi varemete poolest. Esmakordselt 1053. aasta reisikirjas mainituna, paikneb see lubjakivikaljul kõrgel Adige oru Salurner Klause pudelikaela kohal. 1158. aastal ründasid kohalikud Eppani krahvid kahte Rooma Kuuria kardinali nende teel keiser Friedrich I Barbarossa õukonda. Friedrichi nõbu Heinrich Lõvi käivitas karistusekspeditsiooni, milles loss purustati. Hiljem ehitati see uuesti üles ja 1200. aasta paiku omandasid selle Tirooli krahvid. Aastal 1284 ostis selle krahv Meinhard II, aastal 1349 piiras ja hõivas selle Baieri hertsog Ludwig V, ja lõpuks pärisid selle aastal 1363 Austria Habsburgid. Keiser Maximilian I laiendas kindlustusi, kuid loss kaotas varsti oma strateegilise tähtsuse ja lagunes. 1648. aastast olid varemed Veneetsia Zenobio-Albrizzi krahvide valduses.

Pärast Esimest maailmasõda ja Austria-Ungari lagunemist annekteeris Itaalia Salorno koos ülejäänud Lõuna-Tirooli ja teiste Austria aladega, nagu nägi 10. oktoobril 1920 ette Saint-Germaini rahu. 1921. rahvaloenduse järgi kuulutas rõhuv enamus Salorno elanikest end saksakeelseks. Pärast seda korrastas valitsuskomisjon tulemust, muutes inimeste deklaratsiooni, kelle perekonnanimi kõlas itaaliapäraselt. Salornos ja mõnes muus Lõuna-Tirooli vallas on sealtsaati itaaliakeelne enamus. Fašistliku režiimi poolt läbi viidud tõhus italianiseerimine muutis lõplikult keelte vahekorda. Täna kõneleb vaid 37% asukatest saksa keelt emakeelena.