Kujud, mida on eri hinnangutel säilinud ligi 800, püstitati tõenäoliselt kadunud esivanemate auks ning neist paljude all on matmispaigad. Esimeste moaide vanuseks hinnatakse enam kui tuhat aastat.[1]

Kujud olid nikerdatud Polüneesia kolonistide poolt aastatel 1250–1500. Lisaks surnud esivanemate mälestamisele võib pidada moaisid võimsate elavate või endiste juhtide kehastuseks ja tähtsate perekonna staatuse sümboliteks. Mida suurem on ahule paigutatud kuju, seda rohkem oli võimu selle tellinud ülemal. Lihavõttesaarlaste kultuuris oli tihti domineeriv võistlus, mille tõestuseks on erinevates suurustes olevad megaliitilised kujud. Esimeste moaide vanuseks hinnatakse enam kui tuhat aastat. Arvatavasti moaisid ei kummardatud, kuid neil oli oma roll matmis- ja maaviljelusriitustes. Ilmselt arvati, et neis elavad vaimud. Näib, et nad sümboliseerisid ka oma ehitaja võimu, positsiooni ja päritolu.[1]

Moaid asetsevad ahudel – need on hauaplatsid, kuhu alla maeti klanni pealikud. Suurima moaide arvuga ahu asub Tongarikil, kus on püstitatud moaid viieteistkümne järjestikuse klannipealiku auks. Moaide ehitamine algas kaheksandast sajandist ning kestis kuni 16. sajandini. Kõigepealt ehitati väikeseid, kuni meetriseid kujusid, seejärel hakati looma üha suuremaid. Kõrgeim valmis ehitatud moai on 10 meetrit kõrgune ning kõrgeim skulptuur, mida hakati looma, aga mis ei jõudnud oma kohale, oli 22 meetrit pikk.[2]