Mauritiust külastasid teadaolevalt esimestena araabia meresõitjad, kes tundsid saart Dina Arubi nime all. 1507 saabusid saarele Portugali meresõitjad, kes rajasid sinna esimesed hooned.

1598 saabus saarele Madalmaade meresõitja Wybrand van Warwyck ja nimetas saare Mauritiuseks. 1638 rajasid hollandlased Mauritiusele koloonia, mis 1710 hüljati, kuna see ei toonud piisavalt loodetud majanduslikku tulu. Hollandlased rajasid saarele suhkruroo istandused, sätestasid orjanduse ja kolooniast kujunes tugipunkt maadeavastustele. Meresõitja Abel Tasman alustas oma ekspeditsioone Mauritiuselt. Hollandlaste koloonia ajal suri saarel välja dodo.

Prantsusmaa koloniseeris Mauritiust 1715–1810. Saarele rajati taas suhkruroo istandused ja valmis Port Louis' sadam. Suurbritannia ja Prantsusmaa suhete halvenemisel lähetas Briti valitsus 1810 komandör Josias Rowley Mauritiust Suurbritanniale hõivama. Briti väed kaotasid küll augustis 1810 Grand Porti merelahingu, kuid tungisid 29. novembril 1810 Mauritiusele ja 3. detsembril 1810 saar vallutati. Britid tõid Mauritiusele poliitilise pantvangina Madagaskari printsi Ratsitatane, kes põgenes vangistusest ja korraldas orjade ülestõusu, mis maha suruti. 1835 keelustati Mauritiusel orjandus. Britid vedasid saarele India vürstiriikide sõdureid ja novembris 1901 külastas Mauritiust Mahatma Gandhi.

20. sajandi algul kujunes poliitikas välja keskklass, kes vastandus senistele mõjuvõimsatele suurmaaomanikele, millest tingituna läksid kahe klassi vahel puhkenud rahutused vägivaldseks. Esimene maailmasõda suurendas Mauritiuse maaomanike jõukust seoses suhkruhinna tõusuga. 1920.-ndatel soovisid mõned ühiskonnategelased tihendada suhteid Prantsusmaaga, kuid need poliitikud ei saanud valimistel hääli.

Mauritiuse sõdurid osalesid Teises maailmasõjas Briti vägede koosseisus. Teise maailmasõja ajal uputasid Saksamaa allveelaevad 1943 Mauritiuse lähistel mõned Briti laevad. Sõja tõttu halvenes saarel majanduslik olukord, mis põhjustas elanike seas rahutusi. Vue Hareli suhkrurafineerimise ettevõttes puhkenud tööliste rahutuste mahasurumisel tappis politsei 3 inimest. 9. augustil 1948 peeti Mauritiusel esimesed üldvalimised, mille võitis Tööpartei. 1953 valimisvõidu järel nõudis Tööpartei hääleõiguse andmist kõigile täiskasvanutele.

1967 üldvalimiste järel võimu kindlustanud Tööpartei eestvedamisel kuulutas Mauritius 12. märtsil 1968 välja iseseisvuse. Riigipeaks jäi Briti kuninganna Elizabeth II ja peaministriks sai Tööpartei juht Seewoosagur Ramgoolam. 1975 puhkenud tudengirahutused tõid kaasa valimisõiguse langetamise 18-eluaastani. 1982 valimised võitis Mauritiuse Sõjaka Liikumise juht Anerood Jugnauth, kes määras rahandusministriks Paul Bérengeri. Kui Jugnauth viibis märtsis 1983 visiidil Indias, haaras Bérenger riigis võimu, mis viis partei lõhenemiseni ja uute üldvalimisteni.

Mauritius kuulutati 12. märtsil 1992 vabariigiks ja riigi esimeseks presidendiks sai Veerasamy Ringadoo. Kui veebruaris 1999 leiti marihuaana omamise eest vangistatud poplaulja Kaya vangikongist surnuna, puhkesid riigi elanike seas rahutused. 2002 anti Rodriguese saare elanikele laiem autonoomia.

2015 sai esimese naisena presidendiks Ameenah Gurib-Fakim, kes märtsis 2018 sattus finantsskandaali, kui teda süüdistati heategevusorganisatsiooni pangakaardi eraotstarbelises kasutamises. Samuti heitis opositsioon presidendile ette liiga lähedasi suhteid ühe Angola ärimehega. Riigi peaminister on Pravind Jugnauth.