風水 ( Feng shui )

Feng shui (hiina keeles 風水 fēngshuǐ 'tuul-vesi') on mitu tuhat aastat vana Hiina ruumikorralduse meetod, mille eesmärk on saavutada inimese harmoonia ümbritseva keskkonnaga. Selle põhimõtted pärinevad taoismist.

19. sajandi kristlastest misjonärid liigitasid selle geomantiasse. Ajalooliselt kuulus feng shui Hiina metafüüsika viie kunsti hulka, esindades füsiognoomikat (inimese iseloomu arvestamine tema välimuse järgi) ehk feng shui arvestas inimese iseloomu teda ümbritseva keskkonna järgi.

Feng shui soovitas sobivat linnade, külade ja ehitiste paigutust, lähtudes nähtamatust jõust, mis ühendab omavahel universumit, maad ja inimesi ja mida nimetatakse qi'ks.

Feng shui juured on hiinlaste austuses looduse vastu ja usus, et kõik asjad on ühtsed. Feng shui eeldab, et harmoonia võti on loomuliku tasakaalu hoidmine igapäevases elus.

Tänapäeval kasutab new age feng shui'd kui abivahendit keskkonna organiseerimisel kodukujunduses, disainis jne.