Linna nimi Dinant tuleneb keldikeelsest nimest Divo-Nanto, mis tähendab "püha org" või "jumalik org". Lisaks võib seda tõlkida kui "taevane kuristik" või "hiilgav kuristik" (sama, mis Nant Dwyfol tänapäevases kõmri keeles).

Dinanti piirkond oli asustatud juba nooremal kiviajal ning ka keltide ja roomlaste valitsemisajel. Dinanti kui asulat mainitakse allikates esimest korda 7. sajandil, mil roomakatoliku kiriku Tongereni piiskopkonna, mille pealinn asus sel ajal Maastrichtis, piiskop Perpète (ka Perpetuus) valis Dinanti oma elukohaks ja rajas sinna pühak Vincenti kiriku. Aastal 870 jagas Lääne-Frangi riigi esimene kuningas Charles II Paljaspea Dinanti valitsemise kahe võimu vahel: Dinanti ühe osa üle valitses Namuri krahv ja teise osa üle Tongereni piiskop (piiskopkonna keskuseks oli sellal Liège).

Ent 11. sajandil andis Saksa-Rooma keiser Heinrich IV mitmed õigused Dinanti üle, sealhulgas turgu ja õigusemõistmist käsitlevad õigused, Liège'i vürstlikule piiskopkonnale. Sellest alates sai linnast üks Liège'i vürstliku piiskopkonna 23st olulisemast linnast (bonnes villes). Sama sajandi lõpus ehitati esimene kivisild üle Maasi jõe ja teostati varem ehitatud kindluse suuremahulised parandustööd. Läbi kogu selle perioodi (kuni 18. sajandi lõpuni välja) jagas Dinant enda üle valitsenud Liège'i linna saatust – tõstes mõnikord küll viimase vastu mässu, kuid olles aeg-ajalt ka osaline Liège'i võitudes ja kaotustes (peamiselt naabruses asunud Namuri krahvkonna vastu).

Linna strateegiliselt oluline asukoht Maasi jõe kaldal tõi kaasa lahinguid ja rüüstamist ning seda mitte alati vaenlaste poolt. Aastal 1466 karistasid Burgundia hertsog Philippe Hea (Liège'i vürstliku piiskopi Louis de Bourbon'i onu) ja tema poeg Charles Südi sealseid elanikke Liège'i sõja ajal Dinantis aset leidnud ülestõusu eest, heites 800 linnakodanikku Maasi jõkke ning süüdates linna põlema.

Linna majanduslik rivaal oli jõe vastaskaldal asuv Bouvignes. Hiliskeskaegsed linnad Dinant ja Bouvignes olid spetsialiseerunud metallitööle, tootes peenelt valatud esemeid hõbedasest messingi sulamist, mida kutsuti nimega dinanderie. Linn tarnis akvamaniile, küünlajalgu, diskoseid (missadel kasutatavaid taldrikuid) ja muid altaritarbeid tervesse Maasi jõe orgu (mille järgi need said nime "Mosani kunst"), Reinimaale ja kaugemalegi.

1883. aastal doktorikraadi saanud Belgia ajaloolane Henri Pirenne käsitles oma doktoritöös keskaegset Dinanti.

 

Dinanti häving esimeses maailmasõjas

Vaatamata oma neutraalsusele kannatas Dinant 16. ja 17. sajandil aset leidnud Prantsusmaa ja Hispaania vahelistes sõdades. See tõi kaasa linna hävitamise ja linnaelanikel tuli taluda nälga ning epideemiaid. Aastal 1675 okupeeris Prantsusmaa sõjavägi marssal François de Créquy juhtimisel linna. 18. sajandi lõpus vallutasid Dinanti lühiajaliselt austerlased. Kogu Liège'i piiskopkond loovutati aastal 1795 Prantsusmaale. Linnas toodetud metalltooted (dinanderies) ei olnud sel ajal enam moes ja linna majandus tugines seejärel naha parkimisele ning mängukaartide tootmisele. Samasse aega langes ka kuulsate couques de Dinant '​i küpsiste väljamõtlemine.

Linna tabas häving uuesti Esimese maailmasõja alguses. 1914. aasta 15. augustil võitlesid Prantsusmaa ja Saksamaa väed linna pärast Dinanti lahingus ning haavatute seas oli ka leitnant Charles de Gaulle. Sama aasta 23. augustil hukkasid Saksa keisririigi armee Saksimaa väed 674 linnaelaniku. Tegemist oli 1914. aasta suurima sakslaste poolt toime pandud veresaunaga. Ühe kuu jooksul tapsid sakslased sarnastel juhtudel kokku ligikaudu 5000 Belgia ja Prantsusmaa tsiviilelanikku.[1]